Sõna „siis“ pärineb samast tüvest sõnaga „see“, ja ta on keeleajalooliselt „selle“ latiivikääne. Latiiv pole eesti keeles käändena säilinud, aga ta vastab küsimusele „kuhupoole? mis suunas?“. Nii et „siis“ on algselt „selle poole“. Keele arenedes on ta esmalt omandanud spetsiifiliselt ajaga seotud tähenduse („see oli/tuleb siis, kui…“, s.t see oli/tuleb ajas selles suunas, kui…), seejärel veel abstraktsema järgnevuse või järelduvuse tähenduse („kui nii, siis naa“, s.t “naa“ asub „nii“ antud suunas, „nii“ antud suunas liikudes jõuame „naa’ni“). Igal juhul tähistab ta vaatepunkti libisevust siit kuhugi teisale, ajas tagasi või edasi, või siis mõtlemises eeldustest järelduste poole. Aga see libisemine pole juhuslik, „siis“ ei märgi suvalist hetke minevikus või tulevikus („kunagi“) ega suvalist pähe kargavat ideed, vaid ta juurdub selle sõna ütleja vaatepunktis: „siis“ vajab punkti, kust lähtudes kuhugi suunduda. Ja ometi on ta eemal, ta pole „siin“. Ta on praeguse hetke, praeguse mõtte orbiidil kindlal vahemaal lendav mälestus või igatsus. „Nüüd“ on „siis’i“ raskuskese, „siis“ on „nüüd’ile“ mõjuv tsentrifugaalne tõmme, see hoiab neid vastastikuses pingestatuses.

—

Tõnis Saadoja näitus „Siis“ Tütar galeriis koosneb kahest maalisarjast, mille eelmised osad on olnud nähtaval juba tema mullustes näituseprojektides „Maastik kulgeb läbi maja“ (koos Paul Kuimeti ja Eero Epneriga Tartu Kunstimuuseumis) ning „Kõrgus merepinnast“ (Kumus). Seeria „Mäletamise mudel“ maalid kujutavad „karpi püütud“ linnavaateid. Neist mõnesid pole enam reaalsuses olemas, nii et nad on pildid minevikust – või õigemini, nad on pärit silmapõhja mälust, kus põhiline on ere ja pehme suvine pärastlõuna- või õhtuvalgus. Seda mälust pärit valgust on siis uuesti näidatud analoogfilmile, kus valgus ei ole erinevalt digikaamerast „arvutuse“ tulemus, vaid puudutab tundlikku ja tajuvat pinda ise. Sellest analoogpildist on uuesti valgus läbi lastud ning projitseeritud see metafüüsilisena mõjuval tumedal peegelpinnal asuvasse mitte-metafüüsilisena mõjuvasse pappkarpi. Ja siis on see läbi kunstniku silmapõhja uuesti värvidega lõuendile maalitud – silmapilk, objektiivi avanemise hetk („siis“) on ajas laiali laotatud – nii valgusemuljena, mis jätkab oma elu ja pidevat tagasitulekut mälupõhjas, kui ka maalimise protsessina – ja siis uuesti maalipinnale kokku pakitud. See on „valgushetkede arhiiv“, mis heidab pimedusse oma kuma; katse tõestada valgusemälu kadumatust keset kaduvat valgust.

Teine sari koosneb katsetest kasutada taeva ja pilvede kujutamisel vanaaegseid maalimis- ja lõuenditöötlustehnikaid ning on seega samuti teatav mäletamise ja meenutamise projekt, sedakorda otsesemalt maaliajaloo tasandil. Esimesest sarjast erinevalt on siin aega koheldud hoopis teisiti, võib-olla isegi „eba-saadojalikult“: enamasti üheainsa, vahel paari seansiga. „Siis“ asub nende maalide puhul ühemõttelisemalt maali sees, nad on selgemini jäljed maalimise enda ajast, nagu foto on jälg pildistamise hetkest, nende „siis“ on üsna „nüüd’i“ käeulatuses. Ses mõttes on nende intiimsus ka selgemini pinnal. Samas on nad ka üldistavamad, nende teine „siis“ on abstraktsem, asub mälu asemel ajaloos (abstraheeritud, kultuurilises „siis’is“), sest nad suhestuvad maalitraditsiooni ühe levinud motiiviga. Kui „Mäletamise mudel“ on subjektiivse mälu üksteisele järgnevatest pinnakihtidest läbi sügavusse langemine, siis taeva-etüüdid on objektiivsemad, „siis“ on neis sees korraga nii füüsilisemas kui ka intellektuaalsemas mõttes.

Üldistavamalt võib öelda, et Saadoja on leidnud uue nurga, et läbi mängida oma loomingu püsivaid motiive: nostalgiline meelestatus, tähelepanu valguse kujutamise suhtes, „tähendusetute“ detailide taga metafüüsilise tähenduslikkuse otsimine, linnaruumi „elementaarosakesed“, erinevate representatsiooniviiside (foto, eri maalitehnikad) suhestamine, maalimise kui protsessi väärtustamine; ja mäletamine, nii tajupsühholoogilisel kui ka tehnilisel tasandil.

Tekst: Aare Pilv
Graafiline disain: Ott Metusala

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tallinn.