Olemise kristalliseerunud efemeersus: Helen Tago „Tajuvälja geomeetria”

Helen Tago on 2000. aastatel Eesti kunstiellu astunud graafikutepõlvkonna üks huvitavamaid esindajaid. Tähelepanuväärne on tema lähenemine graafika tehnoloogilisele ja materiaalsele poolele, mis ühendab esteetilist ja eetilist hoiakuid. Muuhulgas on ta kasutanud elektrisöövituse tehnikat, mis jätab väiksema keskkonnajälje kui traditsiooniline graafikaplaadi happega söövitamine, aga ka loonud oma teostele uue elu võimaluse taaskasutuse kaudu. Tago tööd ülevatavad sageli graafilisele lehele omase kahemõõtmelisuse – moodustavad reljeefe ja struktuure, mis väljuvad näitusesaali seinte pinnalisusest ja mõnikord tungivad ka dünaamiliselt ruumi. Ruumimängude kõrval on kunstnik katsetanud eri meediumite sünteesiga, näiteks kaasates oma töödesse klaasikunsti materjali ja võtteid koostöös Tiina Sarapuga. Tago teoste materiaalse otsingulisuse taga on aga autori kontseptuaalne, filosoofiline hoiak – mõtisklused graafika kõnetamisvõimest kaasaegse kunsti kontekstis, selle potentsiaalist maailma mõtestajana.

Filosoofiliselt reflekteeriv liin Helen Tago loomingus võttis aega, et küpseda ning endale sobivaid lähtekohti ja väljundeid vormida. Seetõttu on tema isikunäitus Tütar galeriis oluliseks vahekokkuvõtteks, luues eri graafikasarjade põhjal tervikliku isikupärase käsitluse. Väljapanek lähtub kunstniku juurdlemisest maailma – kui olemise, silmaga nähtava ja nähtamatu – tajumise võimaluste ja võimatuste üle. Monotüüpiatehnikas valminud väikeformaadiliste teoste sari „Formatsioonid” (2016) näitab ilmekalt, kuidas juhuslikest abstraktsetest plekkidest loeb meie silm välja pilvemotiive, soovides luua seoseid „käegakatsutava” reaalsusega. Pilvekujundiga jätkab sari „Tajuvälja geomeetria. Ilmutus” (2025), kus sirmikujuline struktuur võimaldab näha teoseid ühelt küljelt vaadates pilvemaastikke meenutavaid kujutisi, teiselt küljelt aga nn platoonilisi kehasid.

Nimetatud sarja lähtepunktiks sai autori dialoog teosega „Maastik prismaga” (1974) hommage’inäitusel „Urmas Ploomipuu geomeetriline realism. Kokkupuuted ja peegeldused” (2024, Rüki galerii), kus orgaanilise ja geomeetrilise ühendamine tekitas kummastava, isegi metafüüsilise tunnetuse. Platoonilised keha on ainulaadsed hulktahukad, mille kõik tahud on võrdsed korrapärased hulknurgad ja igast tipust lähtub võrdne arv servi. Arvatakse, et Platon käsitles neid mateeria algelementidena, kuid Johannes Kepler on kasutanud neid oma Päikesesüsteemi mudelis hoopis meie galaktika seaduste kirjeldamiseks: platoonilised kehad on kehastanud universaalse korra ja „kristalliseerunud” kõrgeima mõtte kontseptsiooni nii mikro- kui ka makrokosmose tasandil.

Ühendades „Geomeetrilise tajuvälja” igas töös pilve ja platoonilise keha vaateid, teeb Helen Tago käegakatsutavaks olemise mehhanismide tabamatuse paradoksi, tuues ometi oma kujumuutjatest vibreerivate teoste kaudu olemise vaatajale lähemale. Sarjas „Saamise väljad” (2025) käsitleb kunstnik platoonilisi kehasid jällegi mitte jagamatute elementaarosade, vaid objektidena, mida on võimalik prepareerida, tungides veelgi sügavamale reaalsuse tuuma juurde. Sari loob visiooni omapärastest agregaatidest, maailma toimimist käivitavatest mootoritest. Graafikaväljapanekule lisab omakorda võluva kihi installatsioon „Tajuväli” (2025) – sirm perforeeritud metallplaadist, mis on teistes töödes olnud trükimatriitsiks. Sirm toimib filtrina, läbi mille saab vaadata nii teoseid näitusesaalis kui ka tavamaailma saaliakende taga. Sarnaselt „Tajuvälja geomeetria. Ilmutus” sarjale, on see teos ühtlasi saamisprotsess, mis saab teoks tänu vaatajale ja tema valmisolekule tulla kaasa kunstniku kutsega kujutleda olemise kristalliseerunud efemeersust.

Näituse saatetekst: Elnara Taidre
Graafiline disain: Ott Metusala
Paigaldustugi: Erkki Kadarik

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.