Kardin langeb. Ma langen lavale. Lava langeb. Ma ei lange koos sellega. Ma jään lavale – täpsemalt kohta, kus lava enne langemist asus. Kardin langeb endiselt. Lakkamatult helisev muusika. See müra on lõputu. Tähelepanu on pidevalt häiritud. Või eemale kistud? Proovin end muusika suunas pöörata, sellega näost-näkku vastamisi olla. Ma endiselt pööran end, aga meie näod ei kohtu. Ning need teised näod, mida ma näen iga kord kui end pööran, ei võta mind kunagi omaks.

Tundsin varem, nagu saaksime sellega kuidagi märkamatult hakkama. Saaks nii muuseas vahelejäämata asjaga ühele poole. Nüüd tunnen, et püüame kõigest väest mitte muretseda, olgugi et läheme üpris teadlikud ilma piisavate varudeta täiesti vales suunas. Me oleme uhked enda seatud sihtide üle, millega kaasnevad unetud ööd, ja igatseme und kogu ülejäänud aja.

Kui üritasin seda helinat mõista, oli maja liikunud. Kõik oli nüüd teises kohas, mina ise kaasa arvatud. Ei olnud enam eesõue, ega munakiviteed, mille kaudu ma varem sisse olin tulnud. Selle asemel laiutas meri. Lained paiskusid lakkamatult vastu majaseina ja ujumistundideks ei olnud mul enam aega. Oli see uni? Mainisin ma juba, et oli öö? Oli öö ja oli külm. Kell oli 3:55 ja ma olin täiesti ärkvel aga mere jäine haak muutis kõik veel rohkem arusaamatumaks. Lootsin, et kuskil on ikka mingi väljapääs, kuigi midagi silma ei torganud. Seni, kuni oled unenäos, leidub alati väljapääs – nii vähemalt öeldakse. Aga nägin ma und? Lootsin, et nägin. Aga kes need teised kaks klouni minuga voodis olid?

– Veel segaseid uudiseid?
– Jah ja ei. Aga mul on tunne, et peame jätkama.
– Kuidas see toimib?
– See ei toimigi. See ei peaks üldse nii olema.
– Aga kuidas see siis olema peaks?
– Ega ma ka ei tea. Seepärast ma olengi siin. Aga me võime lihtsalt silma kinni pigistada, samal ajal kui kõik vaikselt koost laguneb. Peame lihtsalt siia jääma ja end sellesse lõputusse mürasse mässima.
– Mul on tunne, nagu meid oleks nurka aetud.
– See on loomulik, sellest pole pääsu. Aga oled sa kunagi tundnud end nii nurka surutult, et purskad selle peale lihtsalt naerma?
– Ei, vist mitte… Aga naljakas, et sa seda ütled. Ma arvan, et oleme päris lähedal.

„Kuidas su peas praegu ilm on?“ on fraas, mida võib kasutada teise vaimse seisundi kohta siiralt huvitundmiseks. Kuidas see kõlab? Tähendab, kuidas see ilm kõlab? Ega sa juhuslikult neid helinaid, seda muusikat, neid kurje keeli eiranud pole? Või oled neid hoopis veidi liiga hoolsalt kuulanud? Me saaksime sinuga endiselt koos kaunist muusikat teha.

Saatetekst: Marten Esko
Graafiline disain: Ott Metusala

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.