Kristina Õllek „Hüpoksilises ja kunagises troopilises vees“

Seistes merevees, mis paitab õõtsuvate lainetena jalgu ja kannab liivateri kord maismaa, kord pimedate vete poole, oleme jalgupidi sügavas minevikus. Minevikus, mis ei jaotunud kalendri ja kella järgi aastateks, päevadeks, tundideks ja minutiteks, vaid voolas lõputu multitemporaalse hoovusena. Minevikus, mille rohketest ja nüüdseks enamjaolt kadunud eluvormidest ning materjalidest on saanud oleviku kütus ja tuleviku katastroofid.

Lubjakivi, meresoola, savi ja bioplasti siduvate fototeoste ning installatsioonide kaudu on Õllek loonud silla siinse merepõhja liigirikka ekvatoriaalse ja troopilise minevikuga ning toonud meresügavustest nähtavale Läänemere geoloogilise aja. Sellest sügavast ajast jutustavad kunagise mereelustiku kivistunud kummitused – krinoidid, tabulaadid, trilobiidid, brahhiopoodid, peajalgsed ja tsüanobakterid. Viimaseid tunneme rohkem suplemist takistavate mürgiste sinivetikatena, kuid samas on nad juba miljardeid aastaid olnud tunnistajaks muutuvale maailmale, püsides ise enamjaolt muutumatutena.
Meri mäletab.

Õllek mõtleb koos merega: selle mineviku, oleviku ja tuleviku, mereelustiku, bakterite ja mineraalidega, et rääkida lugu sellest, kuidas nii intensiivse põllumajanduse, merre voolavate väetiste, reostuse kui ka Läänemere aeglase veeringluse ja meretemperatuuri tõusu tõttu on tsüanobakterist kui olulisest hapnikuringluse osast saanud toksiline merevee lämmataja. Tulemuseks on hapnikuvaesed tsoonid, milles liigiline mitmekesisus hävineb. Aeglane vägivald, mis on silmale nähtamatu ja mõjutab esialgu kõige nõrgemaid, on jõudnud faasi, kus seda pole võimalik enam eirata.
Meri lämbub.

Näituse taustaks olev mitmeaastane mereökoloogiat ja antropotsentristlikke mõjusid puudutav uurimistöö, nii Põhja- kui ka Läänemere kontekstis, on välja arenenud Õlleki huvist uute tehnoloogiate ja ekstraktivistliku mõtlemise vaheliste suhete, sealhulgas vastuolulise süvamerepõhja kaevandamise vastu. Meres peegelduvad inimkonna ihad ja hirmud: seistes jalgupidi merevees, seisame me samal ajal kunagiste elurikaste troopiliste vete sügavas minevikus ja nende vete toksilise kapitalismi poolt lämmatatud sügavas tulevikus.

Annika Toots, september 2023