Oma mitmekesises loomingus on Johannes Luik seni keskendunud peamiselt ruumile, mis eksponaatide vahel on, nii et üksikuid teoseid ei tajuta eraldiseisvate objektidena, vaid liikmetena laiemas ansamblis. Seekordsel näitusel esitleb ta aga teoseid kui objekte, millega saab suhestuda ka ühekaupa.

Siin esitletavad teosed pärinevad suuresti varasematest projektidest, rõhuga mõnel näituselt näitusele arenenud otsinguliinil. Ühes sellises liinis mängib Luik lühiühendustega aine, sisu ja vormi vahel. Traditsiooniliselt on neist mõeldud paaridena: 1) aine ja vorm ning 2) sisu ja vorm. Kui esimeses paaris tähendab vorm struktuuri, printsiipi, ideed, mis allutab ainet, siis teises pigem füüsilist kuju või raami, mis allub sisule. Luige teostes kohtab aga tihtipeale kummastavaid ja võluvaid otseseoseid nende kahe paari vahel.

Mõnikord seab ta aine ise teose sisuks: miski, mis justkui peaks vormile alluma, on asunud seda ise allutama. Näiteks asetab ta oma teoste keskpunkti mõne materjali oma toorkujul. Seejuures keskendub ta väheväärtuslikele materjalidele, nagu OSB, mille kude ta kujutab tikandites ja pliiatsijoonistustes. Siin ei alluta vormi mitte ainult aine, vaid seda teeb nii-öelda väheväärtuslik aine.

Teistes teostes jälle võtab vorm (teost kaunistava raami mõttes) sisu sedavõrd üle, et viimane kahaneb peaaegu olematuks piluks. Selle saavutamiseks eelistab Luik modernismile omastele lihtsatele raamidele dekoratiivsemaid. Siiski, kullatud või väärispuidust raamide asemel, mis ajalooliselt on reklaaminud omaniku suurt kukrut, teeb ta need taas odavast ja toorest materjalist, luues dekoratiivsuse ja tooruse vahele rahutust tekitava pinge.

Üks oluline nihe, mis võimaldab Luigel aine, sisu ja vormi vahel lühiühendusi tekitada, on fookuse viimine lõpptulemuselt kujunemisprotsessile. Senistes teostes rõhutas ta selle saavutamiseks toorest või vahepealset aine olekut. Nii seostuvad OSB või maalriteip ennekõike remondiaegse meeleoluga, mullikile aga objektide saatmisega ühest kohast teise. Niisiis, rõhk on olnud muutumiseelsel ehk eelainel. Sellel on potentsiaal sattuda resonantsi analoogilise kihistusega meis endis, mis kerkib esile siis, kui kõik näib alles ees ja parajasti kujunemas.

Siinsel näitusel on Luik asunud katsetama ka nii-öelda järelainega. See on aine, mis on kaotanud oma senise funktsiooni ja koe. Osa säärast ainet saab saata uuele kasutusringile, osa aga on juba lootusetult inimkasutusest väljumas. Viimast kohtab näiteks põlemisjärgsetes majades ja muudes hävinevates objektides. Ka järelainele vastab üks omaette inimkihistus: see vastab olukorrale, mil tunneme end isikuvaremete ehk varisemisohtlike eksisikutena, kelle elulood ja pikaajalised plaanid on hävinenud ning uusi pole veel silmapiiril.

Märksõna, mis eel- ja järelaine suudab kokku traageldada, on näituse pealkirjas nimetatud ootus. Lootusrikas ootus peatse vormumise ja sisulise tähenduse järele tuuakse siin kokku nukrama, lootusetuvõitu ootusega, mis suudab tähendust ammutada üksnes endisest vormist.

Näituse saatetekst: Eik Hermann
Graafiline disain: Ott Metusala
Näituse dokumentatsioon: Stanislav Stepaško ja Kaarel Antonov

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.