Minu jaoks seostub otsimine silmapaariga, mis edasi-tagasi ja siia-sinna liikudes ümbrust uurib. Otsimiseks võib ka asju üles tõsta või neid toas ringi liigutada. Harvem juhtub, et otsitava leiab lõhna (kui pole just vihjet, et otsitav on seotud toiduga), kaalu või katsumise järgi. Meie parim ja esmane abivahend millegi leidmiseks on aga endiselt omaenda silmad.

Marcel Proust pani kirja ühe otsingu loo, mis on nüüdseks jäädvustatud meie kultuurilukku. Proust püüdis mitme aastakümne jooksul jäädvustada mööduvat aega. Tema kirjeldust sellest, kuidas madeleine’i-koogikeste maitse manas talle ette lapsepõlve aistingud, on sageli kasutatud suurepärase näitena tahtmatu mälu toimimisest.

Prousti „A la recherche du temps perdu“ („Kadunud aega otsimas“) on esmajoones tema elutöö. Olgu koogikeste kirjeldus kui tahes meeldejääv, tema teose olulisus peitub siiski milleski enamas. Selles on nimelt erakordselt hästi tabatud otsimise iseloom, millel sageli polegi selget lõpp-punkti. Katrin Piile pühendub oma kunstis sarnase intensiivsusega otsingutele, mis ei jõua tõenäoliselt kunagi sihile. Galeriis Tütar püüab kunstnik leida ja jäädvustada puhkepausi, hetke, mil keskenduda hingamisele, vaikusele ja rahule. See on lahutamatult seotud maalikunstiga, mille üks väljund on vaikelu kujutamine ehk nature morte.

Ometi ei ole miski kunagi täiesti paigal. Iga elutu ese kannab endas ühel või teisel moel mingisugust tegevust: sel on oma ajalugu, seda sorteeritakse, eksponeeritakse ja taasavastatakse. Piile näitus kombineerib erinevaid teoseid, et kujutada aktiivset loomeprotsessi. Pritsmed ja panged heidavad valgust kunstniku töömeetoditele. Minu jaoks on kõige huvipakkuvam Katrin Piile kunstnikunatuurist õhkuv rahutus. Ta soovib vastanduda fotorealistliku maalikunstiga. Piile on oma loomeprotsessiga lakkamatus kirglikus diskussioonis. Tema hüperrealistlikud taiesed on täis sihilikke vigu ja puudusi. Korrapärastel ruudukujulistel lõuenditel kujutatakse kortsus paberit, mis on maalriteibi tükkidega seinale kinnitatud. Tema põhjalikus juurdlemises ja eneseanalüüsis väljendub teatav pakilisus. See aitab teosega suhestuda ja mõjub enesekindlalt.

Kui usaldame ennekõike oma silmi, siis Piile paneb vaataja nägemismeele tõeliselt proovile. Ta suurendab ja jäädvustab, kutsudes vaataja endaga kaasa, et teha põgus paus. Lisaks kasutab ta kihistamist ja kopeerimist. Ta kannab lõuendile ühe pildi ja maalib seejärel sama pildi uuesti, kuid teeb seda sammukese eemal või pisut rohkem vasakult vaadates. Nii moodustub omamoodi tõlgenduste teerada. Lisaks muule on näitusel üleval maalid tapeedist. Üldjuhul on tapeedil juba niigi midagi kujutatud (lehed, roosiõied või muu muster), aga see kipub olema kohmakavõitu masstoodang. Kirjeldaksin Piile loomingut parafraseerimisena, sest miski ei ole päriselt identne. Mis siis ikkagi toimub neid pilte eraldavas ruumis? Minu jaoks kerkivad esile funktsionaalsete tarbeesemete ja nende mitmekülgsete tõlgendustega seotud küsimused, samuti konteksti mõju.

„Idülli otsides“ mõjub rahuoaasina, milles võib aimata teatavat püsimatust. See väljendab seost praktiseerimise ja eksponeerimise vahel. Katrin Piile annab vaatajale võimaluse peatuda ja puhata, aga see paus sünnib lakkamatu ja lõputu (lõppu soovimatagi) loomistsükli tulemusena ning kahekõnes maalimiseks kasutatavate vahenditega. Kokkuvõttes on Piile kogu näituse üles ehitanud vaikeluna.

Laura De Jaeger, mai 2023