Eero Alevi nostalgilise koega maalid ammutavad inspiratsiooni lastest ja loodusest, neist igisüütuks peetavatest, et siis käsitleda neid maalikunsti kultiveeritud vahenditega, pöörates tähelepanu koloriidi melanhooliale, varjude lõplikkusele, päikese murdumisele. Alevi maalid mõjuvad nagu augustilõpu kokkuvõtted suvest. Vaadatakse tagasi möödunud fragmentaariumile, haaratakse enne tühjusesse kadumist mälukilde ja pannakse neist kokku tühikutega pusle, augud täidetud värviväljadega.

Alevi käesoleva näituse südamikuks on vahelduva formaadiga maalid, mis liidavad momente autori biograafiast. Dokumentalistika asemel huvitab Alevit siiski aimatavus, kumamine, väidetele eelistab ta spekulatsioone, konkreetsusele tajumise lõputut hägusust. Tervikliku loo jutustamisest on ta loobunud ning eelistab laduda mäludetailidest mosaiiki, mis jääb alati ebatäiuslikuks ning lõpetamata, andes ruumi maalikunsti poeetilistele vahenditele.

Paljud Alevi maalid leiavad aset rannatsoonis, selles kunstiajalugu alati huvitanud vahealas maa ja mere vahel. Need on pärit kunstniku kodu lähedalt Tabasalu panga alt, tema lapsepõlvesuvede paigast Käsmus või perekondlikult suvitussaarelt Hiiumaalt. Panoraamsete vaadete asemel keskendub Alev üksikutele nüanssidele: kividele, lainetele, varjudele liival või pinkidele, millel keegi enam ei istu. Mälu ebamäärasuses astuvad dialoogi erinevate pindade konkreetsed faktuurid: kivide rangus, liiva pehmus, vee lainelisus. Midagi on neis paikades juhtunud, kuid klammerduda saab mitte juhtunu, vaid juhtunu vaikivate tunnistajate külge.

Olulisel kohal on antud maaliseerias ruum. Läbi mitme maali rändab ümbermaailmareisi lauamängust tuttav latakarada, mille tasapinnalised ümmargused kettad sammuvad läbi Hiiumaa kadastiku. Laste poolt meisterdatud pabernukud on joonistuslikud, kuid erilist tähelepanu on Alev pööranud nukkude poolt lõuendimaastikule heidetud varjudele. Ruumiillusiooni loomine, kaugusega mängimine, laialilöödud lehviku hulpimine tumedas tühjuses loovad pidevalt ruume, mis korraga neelavad vaataja pilgu ja loovad sellele samas konteksti.

Alev maalib pintsliga, kasutades vahel harva taustal teistsuguse faktuuri saavutamiseks salvrätikuga pühkimist. Ta ei kuulu autorite sekka, kes naudiksid pintslikirja esiletõusmist, selle tantsisklemist või märatsemist. Pintsel on illusioonide loomise tööriist, mille peamine funktsioon on kanda lõuendile värve. Alevi koloriit on välja kujunenud: soojadele toonidele eelistab ta tõsisemaid värvivälju, erksa punase on ta eemale tõrjunud ja asendanud pruunikate toonidega, mis annab maalidele nostalgilise atmosfääri. Maalide literatuurne süžee peidab ennast erinevates detailides, kuid nende meeleolu ja seeläbi lõplikud tähendused soovib Alev edasi anda läbi koloriidi. Värv on see, mis koondab sumbuurse fragmentide mänguväljaku tervikuks.

Oma loomingu eeltööna kasutab Alev sageli fotograafiat. Siiski ei lähe ta spetsiaalsetele pildistusekspeditsioonidele, vaid eelistab sobrada mitu aastat tagasi tehtud poolsuvalistes fotodes nagu korrastamata dokumentatsioonita mälupangas, kust leiab juhuslikku, märkamatut, peaaegu mittetähenduslikku. Maalitegu on see, mis annab sellele mittetähenduslikule poeetilise mõõtme, otsides seda tänapäevasele kunstnikule iseloomulikult loodusest. Päikese murdumine laste mängukivil, selle muutumine varjuks rannaliival väljendab igatsust – millegi järele, mis korraga oli, on ja tuleb kunagi ehk taas.

Eero Epner

Graafiline disain: Ott Metusala
Avamise fotogalerii: Kaarel Antonov
Näituse dokumentatsioon: Roman-Sten Tõnissoo & Adele-Kristelle Lehtorg

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.