Denisa Štefanigová (1995) on Brnos elav ja töötav tšehhi maalikunstnik, keda seovad Eestiga magistriõpingud Eesti Kunstiakadeemias. Tema senised isikunäitused on toimunud Prahas ja EKA Galeriis, lisaks on ta osalenud mitmel grupinäitusel. Sellel näitusel on väljas Štefanigová viimase aja teosed, mis toovad vaatajateni ekspressiiv-dünaamilises käekirjas teostatud hübriidsed olendid ja fantastilised loomad. See on fantaasiarikas, unenäoline või alateadvuslik maailm, kus olenditest, kes on võtnud kuju sügavalt isikliku ja dünaamilise loomeprotsessi raames, on saanud kunstniku kujuteldavad kaaslased.

Alateadlikele protsessidele toetuva sürrealistliku loomemeetodi mõju on Štefanigová kunstis üsna ilmne. Rahvusvahelise sürrealistliku kunsti ajaloos on Prahal ja Tšehhi kunstil eriline koht, kuna 1930. aastatel sai Prahast Pariisi kõrval teine sürrealistliku liikumise keskus. Huvitava kokkusattumusena loob siinsele näitusele kunstiajaloolise tausta Eesti Rahva Muuseumis Tartus avatud tšehhi ja eesti sürrealistliku kunsti näitus. Štefanigová loomingu keskmes on sürrealistide kasutatav hübriidsuse põhimõte, mis avaldub nii tema maalide kujundistus kui ka vormilises lahenduses: vahel lõikab ta oma varasemad maalid tükkideks ja õmbleb lõuenditükid kollaažiks või loobub tavapärasest „aken loodusesse“ formaadist.

Teoste tähendusväli haakub aga tänapäeva maailma probleemidega. Vanade maalilõuendite taaskasutus uute teoste loomisel, käsitöö ja nn kõrge kunsti vaheliste piiride kaotamine, inimolendite ja teiste elusolendite ühtesulandumine – kõik need elemendid kõnelevad autori ökoloogilisest teadlikkusest ja sotsiaalsest närvist. Seetõttu ongi kriitikud Štefanigovát seostanud nii ökofeminismi kui ka posthumanismi diskursustega. Kunstnik ise ei pea neid diskursusi küll otseselt oma loomeprotsessi algimplusiks, kuid nende põhimõtted ja ideestik pole talle võõrad. Temagi soov on ületada kehtivad hierarhiad ja kindlad piirid eri liikide, seksuaalsuste või sotsiaalsete identiteetide vahel. Kunstniku teoste hübriidne kujundistu ja voolavust rõhutav maalitehnika sümboliseerivad maailma nägemise ja tõlgendamise viisi, milles autonoomne iseolemine ja inimese seadmine kõrgemaks mitteinimlikust (teistest elusolenditest, loodusest) annab teed kooseksisteerimise ja vastastikuse sõltuvuse eetikale.

„Mulle näib, et tunnistades sidemeid, mis seovad meid paljude „teistega“ keerukate suhete elutähtsas võrgustikus, ärgitab posthumanistlik eetika meid taluma mitte-üks-olemise-printsiipi subjektsuse süvastruktuuride tasandil. See eetiline põhimõte lammutab subjekti terviklikkuse, totaalsuse ja iseolemise fantaasiad […] Selle asemel tahan ma positiivsemas võtmes rõhutada seoste tähtsust ja teadvustada, et meid vormivad lõputult voogavad kokkupuuted, koostoimed, afektid ja ihad, mille üle meil puudub kontroll.“ (Rosi Braidotti, „The Posthuman“, 2013)

Katrin Kivimaa

 

Näituse kujundus: Johannes Luik
Graafiline disain: Kert Viiart
Paigaldus: Johannes Luik, Tanel Asmer, Erkki Kadarik
Näituse dokumentatsioon: Joosep Kivimäe

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, DSV Estonia ja Tšehhi Suursaatkond Tallinnas.