Näitusel „Varisevate siluettide varjus“ jätkab Anna Mari Liivrand isikupärase omaruumi loomist, mis pakub nii autorile kui ka vaatajale võimalust tänapäeva elu halastamatust tempost korraks eemale tõmbuda, rahulikult mõtiskleda ja kummastava kaemuse osaliseks saada. Rituaalide vastu huvi tundev kunstnik juhatab oma loomingu kaudu näituse külastaja vaatluse juurde, mis pole religioosse talituse kombel rõhutatult pidulik, vaid argiselt diskreetne ja võluvalt vahetu, haarates samas väga loomulikult endasse meie maailma ja elu eri aspekte ning näidates nende varjatud, kohati vastuolulist harmooniat.

Anna Mari Liivranna loomingu rituaalne külg toetub suuresti tema teoste olemuslikule ornamentaalsusele, mis struktureerib ja suunab visuaalse ning sümboolse narratiivi sõlmumist, aga ka omakorda selle vaatajapoolset kogemist. Ornamentide algosistena kasutab Liivrand nii abstraktseid geomeetrilisi vorme kui ka realistlikumaid – äratuntavaid, kuid siiski tinglikke – loodusest ja materiaalsest kultuurist laenatud motiive. Ta käsitleb neid hübriidselt, põimides orgaanilise ja mitteorgaanilise maailma loogikat, kus skulptuurina mõjuva taime kõrval on kerkimas taimekujuline skulptuur. Hübriidne on ka Liivranna kunstimeediumite, materjalide ja tehnika käsitus: kohati üsna heterogeensed koostisosad on allutatud ühe tervikliku kujundi loomisele.

Erinevalt taaskorduvatele elementidele ülesehitatud traditsioonilisest ornamendist arenevad aga Liivranna struktuurid kordusevabalt, nende korrapära on ajaloolistest dekoratiivsetest mustritest keerulisem ja tähenduslikum. Vastandudes traditsioonilise ornamendi tekkekontekstile – arhailise ühiskonna tsüklilisele maailmapildile –, on selline hargnemine hästi kokkusobiv just tänapäeva maailma justkui risoomina eri suundadesse haruneva ja katketest tervikut sünteesiva mõtteviisiga.

Sarnaselt traditsioonilisele ornamendile on aga Anna Mari Liivranna kompositsioonid sümboolselt laetud, kusjuures neis on ühendatud nii universaalseid kui ka isiklikke sümboleid: Fukushima tuumakatastroofi tagajärjel muteerunud karikakrad; oma iluga petlikult meelitavad mürgised taimed, nagu karuputk, piibeleht, ussilakk; varemeid meenutavad võlvid ja kalmistule viitava metallist hauaaia fragmendid; soovipaelad ja eesti rahvatikanditest pärit, kuid mustrina lõpetamata jäetud motiivid; palvehelmeid meenutavatesse keedesse palmitud kärnkonna kudu ja männivaiguga sarnaselt immitsevad pisarad. Kõik need sümbolid kõnelevad korraga hääbumisest ja taassünnist, melanhooliast ja lootusest. Marjaks muutuvad õied ja kahepaikseks loomaks väljakooruv konnakudu seostuvad transformatsiooni ja metamorfoosiga, mille lõppvilja osas pole veel täielikku selgust. See uus koetis alles kujuneb, toimides intrigeeriva ornamendina ornamendis – iseseisva struktuurina suurema ornamendi sees.

Anna Mari Liivranna näitus mõjub vaikset, end mitte pealesuruvat potentsiaali täis ruumina, kusjuures teadmatus tulemuse suhtes ei tekita ärevust, vaid millegi tabamatu helget ootust.

Elnara Taidre, Juuli 2023