Urmas Lüüs
Urmas Lüüs (1987) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti erialal (BA 2011, MA 2014) ning juhendab tudengeid Eesti Kunstiakadeemias, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia Etenduskunstide osakonnas ja Göteborgi Ülikooli metalliosakonnas. Varasemalt on ta õpetanud Rietveldi Akadeemias Hollandis, Hiina Kunstiakadeemias, Silpakorni Ülikoolis Tais ja Hiko Mizuno Kolledžis Jaapanis.
Urmas Lüüs keskendub oma loomingus sepakunsti, skulptuuri, valguse, heli, klassikalise käsitöö ja materjalikunstide kombineerimisele. Ta otsib hallaladena toimivaid ühisvälju, luues laiahaardelisi ja valdkondade- ning meediumite üleseid teosed. Kunstnik töötab harva üksikobjektidega, teda huvitab hübriidvormidest koosnev tervik.
Urmas Lüüsi äsjaste isikunäituste hulka kuuluvad: „Inimene! Jumal on loonud sind eimillestki ja seda on sinu puhul liiga sageli tunda” Tütar galeriis, „Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu” (koos Hans-Otto Ojastega) HOP galeriis, „Ülerahvastatud üksindus“ Sõltumatu Tantsu Laval ning „Kõik on seotud iseendasse“ Haapsalu Linnagaleriis.
Urmas Lüüsi esindab Tütar galerii.
Urmas Lüüs on eesti kunstnik, kes töötab ehte, skulptuuri, installatsiooni, kirjutamise, muusika ja teatri vallas“ – nii kõlab kokkuvõtlik määratlus kunstniku koduleheküljel. Talle tuttavate püsimeediumitena võib loetelule lisada veel tikandi, video ja fotograafia. See avatud nimekiri näikse esmapilgul viitavat sujuvalt ühest meediumist teise liikuvale postmodernistlikule kunstnikutüübile, kes kohandab eneseväljendust kontseptsiooniga nagu kehasse õmmeldud rätsepaülikonda ja võib vajaduse korral probleemideta oma töö teostuse ka allhankena tellida. Asi pole aga sugugi nii. Lüüsi multimediaalne tegevus näib olevat algusest peale teistsugune. Et tema kunstiliste ideede lähtealuseks pole mitte kontseptsioon vaid materiaalne, argiesemeisse füüsiliselt sisse kodeeritud mõistatus, siis alustab ta sageli obsessiivse kogumisprotsessiga. Nii oli tema viimase, Tütar galeriis toimunud, katoliiklikust hauakultuurist lähtunud isiknäituse „Inimene, Jumal on su loonud eimillestki ja tuletab seda liig sageli meelde“ lähtealuseks üle 7000. erinevatelt surnuaedadelt võetud foto.
Uus-materialismi teoreetilisele horisondile jääva kunstnikuna pöörab Lüüs ümber kontseptualismi tähtsaima printsiibi, „et mõte olgu intensiivsem kui selle kehastumise väljendusjõud“ . Lüüsi kreedo kajastub uskumuses, et kunstilist teksti hoiab töös materjali isikliku poeetilise manipuleerimise energia. Teda iseloomustab jalad maas/ käed töös kunstniku-eetos, mis näib süstemaatiliselt torpedeerivat kroonilise kunstivaataja tajuhorisonti ohustavat snobismi. Kõige üldisemal tasandil tähendab see aga teadlikku vastandumist nii industriaalse tootmisühiskonna kui ka teenustepõhise infoühiskonna valdavatele käitlusmudelitele. Postmodernistliku installatsioonikunsti kriteeriumiteta kõikelubavuse asemel näikse Lüüs nõustuvat Rosalind Kraussi kunagise tõdemusega, et kunsti puhul, selleks et otsustada teose edu või nurjumise üle, on meil vajalik produktiivne suhe meediumi materiaalse tugistruktuuri ja konventsioonide vahel, millega opereerib teatud žanr . Lüüsile omased meediumi/žanri dialoogid saavad alguse tarbekunstniku praktiliste käsitööoskuste arsenalist. Süsteemi aluseks on näiliselt kasutu dekoratiivse žesti kõnekus.
Kunstnikuna on Lüüsil kummastav püsisuhe küllastatud vaesuse esteetikaga. See ulatub tema puhul religioosse kitši kujundlikkusest katoliiklikes surnuaedades kuni jahimajade seintel tolmuvate suveniirsarvedeni ning merevaigukildudest maitsetutest looduspiltidest kuni rišeljöötikandis pitsini. Tema suhe nende meie esteetilise fookuse äärealadelt üles korjatud esemeliste maailmadega on aga kõike muud kui nostalgilis-sentimentaalne camp’imine. Seda iseloomustab läbi kogetud, kokku kogutud ja üle kuhjatud ainese retroaktiivne ergastamine grotesksevõitu kujunditeks ja kiiksuga lugudeks. Juba iga irdne dekoratiivne detail iseeneses, kogu oma näiliselt huvipäratus motiveerimatuses, toimib kui vestluse käivitaja, a conversation piece. Alustades tunnete arheoloogina, lõpetab ta alati kui jutuvestja.
Lüüs ise kirjeldab oma loomeprotsessi järgmiselt: “Olen koguja. Kogun kaltsukatest, prügikastitagustest, ehitusplatsidelt, tühermaadelt. Tassin nagu hamster kõik ateljeesse kokku. Kogun ka pähe. Salvestan sinna leitud esemetega tekkinud mõtted, lollid Youtube’i videod, sündmused tänavalt ja raamatust. Kõik see ulbib ringi ja mingil hetkel tekivad tungi ja kannatlikkuse vastastikmõjus ootamatud uued ühendused. Aja jooksul moodustub mõtetest, katsetustest ja varasematest töödest võrgustik, mis hakkab katkise kalavõrguna noota koguma. Lõpuks pole muud, kui tuleb suurem sitt välja visata ja puhastatud kontseptsioon näitusel välja laduda. Olen puuteusku inimene. Väga sageli saavad ideed alguse sellest, et üritan mõnd uut oskust omandada, olgu see siis klaasipuhumine, korvipunumine, tikkimine või puutöö. Mul on vaja lisaks verbaalsele mõtlemisele ka kehaliselt mõelda” .
2012. aastal näitusetegevust alustanud kunstnik lõpetas sepakunsti MA 2014. aastal ja tema magistrikursuse lõputöö “#ERROR #CORPUS #MACHINA” oli ka tema esimene füüsilise teatri laadis näitlejateta etendus. Vaadates läbi tema võrgulehekülje tahavaatepeeglisse, näeb kohati siiski veel hoopis teist Lüüsi – massiivsete vormidega ehte mehelikkust mõtestavat noort seppa, nongratalike kehaliste žestidega opereerivat performance’i-kunstnikku ja industriaalsest traditsioonist lähtuvat müramuusikut. Aga õige pea võib selles algselt ehk veidi hajusas kombos tajuda liikumist selge ja intensiivse, väljapuhastatud kujundi suunas. Lüüsi skulpturaalse detailina esitatud kujund võib elada uut elu atribuudina mõnes fotos või videos või tema hilisemas installatsiooni ja füüsilise teatri praktikas. Hea näide sellest on südamemotiiv – hiiglasliku 35. kilose raudsüdame näol, mis juba pooletunnise kandmise järel ihule jõhkraid vermeid jätab ja portselanist teostatud südamekujuliste pudelite näol, mida ta videos „Mortal Combat. Love“ (2016) vastamata armastuse metafoorina Molotovi kokteili süütepudelitena vastu leekima löövat seina paiskab. Seesama süda, ehkki uues füüsilises kehastuses, tuleb objektina taas mängu tema viimasel installatsiooninäitusel Tütar galeriis. Tema ehtekunsti, tikandi ja skulptuuri vahemaastikul opereerivad kinniskujundid leiavad endale pidevas ringluses uusi kohti Lüüsi avatud ent üleküllastatud kunstisüsteemis. Sama juhtub ka videoga näitusel „Teatavate piiride poorsusest“, mille motiiv peas pimesi padjapüüri meikivast tegelasest ujub uute tähendusvarjunditega uuesti pinnale etenduse „Tädi Õie 65. sünnipäev“ teises pildis. Igal esemel ja žestil on oma potentsiaalne järelelu.
2021. aastal Hobusepea galeriis avatud näitus “Teatavate piiride poorsusest” koosnes Lüüsi lahkunud vanaemast mahajäänud esemetest, millesse kunstnik dialoogipartnerina sekkus. Näiteks oli teose „Olid segased ajad“ aluseks vanaema sinilille tikandiga linik. Kunstnik tikkis sinna lisaks teksti „Olid segased ajad. On segane aeg“, mis oli võetud vanaemaga tehtud intervjuust Lääne Elus 1988. aastal. Taas toimis Lüüsi loominguline süsteem hargnedes korraga laiali nii üksikteoste kui ka tervikinstallatsiooni tasandile – midagi ligilähedast toimub ka tema esemelistes lavastustes. Nii lähtus 2022. aastal Sõltumatu Tantsu lavale loodud installatiivne keskkond “Ülerahvastatud üksindus” – tardunud sekund kujuteldavast etendusest – fiktiivsele vanemale naisterahvale kuulunud argisest keskkonnast. Butafoorsed seinad jagasid lava tsoonideks, mida vaatajad totaalse installatsiooni keskkonnana läbisid – meditatiivsed objektid, millega sellel teekonnal kohtuti, lõid koreograafilise kogemuse. Lüüsi installatsioonide ja etenduste kontekstis esitatud väiksemaid töid näib iseloomustavat sakramentaalsuse printsiip – nähtamatu ja spirituaalne on kohal nähtava ja materiaalse kaudu, mis omakorda muutub selle kohaloleku kaudu pühaks.
2023. aasta kevadel võtsid Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste oma kabakovilikult totaalse installatsiooniga “Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu” üle Hop Galerii kitsukesed ruumid. Teos oli mõeldud kui kujuteldav lisavaatus Anton Tsehhovi lavastusele “Kirsiaed”. Kui installatsiooni tekstuaalne mõõde jäigi vaatajaile kulissidetaguseks kujutelmaks, siis seda mõjuvam oli selle füüsiline presentsus. Nõukaaegsetest pruunikatest sektsioonkappidest moodustuvat klaustrofoobilisuseni labürintjat vaatajateekonda saatsid hüljatud jahimaja butafooriana mõjuvad suveniirsarved, elektiriküünlad ja kummituslikult tiirlevad ventilaatorilabad, mis olid kohati oma liikumistee murdnud suisa läbi sektsioonkappide. Domineerisid vaikelu, vanitas’e ja natüürmordimotiivid oma õõvastavas tihendatuses. Nagu Lüüsi sooloinstallatsioonides, püriti Anders Härmi sõnutsi ka siin edukalt “totaalse immersiivse ruumikogemuse loomise ja tavapärase ruumitaju nihestamise poole” .
Urmas Lüüsi seni viimase etteaste, Kanuti Gildis toimunud etenduse „Tädi Õie 65. sünnipäev“ puhul, mis oli kunstniku esimene näitlejatega etendus, oli karakteerne töö taustatekstidega, mis olid algselt mõeldud vaid tegelaskuju reljeefsemaks väljajoonistamiseks ja tema tegutsemismotiivide läbimõtlemiseks. Novellilaadsed lühilood, mida vaatajad said kuulata ootehetkel enne sünnipäevapeole juhatamist, moodustasid peagi raamatu mahus anekdootlike jutustuste kogumiku. Justnimelt sellisel kumulatiivsel moel jätkab Lüüs oma loomingulises süsteemis uute paralleelmaailmade tekitamist.
Hanno Soans